Eestis elavale emale teeb muret Ladina-Ameerikasse kadunud narkosõltuvuses poja Lauri saatus, sest juba pool aastat pole nad omavahel suhelnud.

Kohalikult politseilt abi saamata palub ta oma tütrel Eeval sõita Laurit otsima.

Vennaga keerulistele suhetele vaatamata suundub Eeva koos abikaasaga Bogotasse, kus nad ametivõimude abile lootmata asuvad koos filmi režissööri Carlos Lesmesega küsitlema kohalikke tänavaelanikke ja nende abistajaid.

Teekonnafilmi stiilis dokumentaal avab sissevaate sõltlaste igapäevaellu ning selle mõjule nende lähedastele.

Kuigi üledooside arv Eestis on langenud, pole probleem kuhugi kadunud, see on jätkuvalt päevakohane ning väärib tähelepanu.

Kõigil siinsetel sõltlastel on pereliikmed ja lähedased, meie ühiskonnas on nad aga nähtamatud, vaiksed kannatajad.

Sõltlaste lähedased tunnevad end tihti süüdi - nagu peres oleks midagi valesti läinud, seetõttu jäävad nad abita, kuna ei oska ja ei julge seda kuskilt küsida.

Meie filmi tegelased - Eeva ja tema ema Hille - laotavad kogu oma keerulise ja mitmekihilise perekonnaloo kõigi meie ette, ometigi on oma kummalisel kombel on selles loos sees ka lootus. Inspireerituna Eeva ja Hille julgusest oma lugu jagada, avame koostöös narko.ee-ga sõltlaste lähedaste kogemuslugude keskkonna, et inimesed saaksid sealt abi, inspiratsiooni, jõudu ja lootust. Ja mis peamine - tunde, et nad pole üksi.